Minu kõrgkooli diplomil, mille andis mulle Tallinna Ülikooli eelkäija, on märgitud
ametinimetuseks koolieelse pedagoogika ja psühholoogia õpetaja, koolieelse kasvatuse metoodik. Sellest ajast saadik on palju vett merre voolanud. Olen selle aja jooksul nii õpetaja kui õppejuhina näinud ja kogenud erinevaid ühiskonnakordasid, erinevaid reforme ja meetodeid, projekte ja vaateid.

Tont teab kust tulnud alatine soov analüüsida ja selekteerida, mida tasub tõena võtta ja kaasa haarata, või mis ootele jätta või üle parda heita, on toonud mind selleni, et nüüd ma võin öelda, et väärin oma ametinimetust.

Mind on alati huvitanud teemad: miks, mida ja kuidas laps õpib. Lasteaia laps ei ole väike täiskasvanu, ta ei ole isegi väike koolilaps. Ta on teataval arenguastmel olev laps ja temale tuleb luua tema arengu astmele vastav õpikeskkond. Teiselt poolt tuleb mõelda, miks, mida ja kuidas ma õpetan. Olles õppinud coachivat mentorlust, tean, et vahel tuleb küsida endalt ka raskeid küsimusi, näiteks, kas ma olen siin ja praegu pädev.

Mõte, mis on minuga kaasas käinud viimasel ajal, on, et patt on see, kui sa tead midagi, aga sa ei jaga seda teistega.

Nende mõtetega olen tulnud Hoolingusse.